Saun Koplis

Tuleb tunnistada, et sellesse sauna läksin küll puhtalt, ja puhtalt huvist skoorida saunanimekirja veel üks eksemplar. Olengutel, mille tarbeks oled end just kenasti riidesse pannud ja näogi pähe teinud, on muidu üsna tüütu jälle paljaks koorida ja lavale higistama ronida. Ent oma renomeed tuleb hoida, nii et pidin ikka minema ära proovima. Olin nimelt T. sünnipäeval tema Kopli penthouse’is, kus ka õigele eesti mehele kohane stressivabastustsoon sisse ehitatud. Ehkki see tundus katuseterrassil lõõmava ehtsa jaanilõkke kõrval lausa köki-möki elemendina….. Saun ise säärane elektrikerisega nagu neid ikka kortermajadesse ehitatakse. Algul ei olnud saunalisi silmapiiril, aga lõpuks jõudis kohale ka Tartu ekipaaž ja seaprae ja topka viina järel ei olnud neil aega enam laua taga istuda. Liitusin siis ka, lühikeseks leiliks, sest rohkem ei suutnud… Esimene leil oli päris mõnus ja niiske, teine ja kolmas jäid veidi kuivaks. Siis mulle aitas ja läksin pika laua, seaprae ja suurepärase koduse õunaveini juurde tagasi. Pidustuste ajal saunas käimisel on veel üks teine miinus – kõik kindlasti sauna ei mahu ja ei tahagi minna, need aga, kes lähevad, lähevad ülejäänud seltskonna jaoks tundideks kaotsi. Nii juhtus ka Tartu ekipaažiga – läksid ja jäid.

Üheks iseäralikuks elemendiks oli sauna eesruumi/vannitoa suur avar aken, mis oli täiesti ilma igasuguste kardinate või kateteta. Minu küsimise peale ütles T., et tal ei ole midagi varjata, las vaatavad (aknad olid suurte majade vahelise tänava, autoteeninduse ja kõige muu poole), ja rääkis loo sellest, kuidas Rootsis ka mitte keegi kardinaid ette ei pane peale meie naabermaalastest ehitajate. Mulle meenutas see jälle ühte käiku Sankt Peterburgi kui olin vist 13 või 14. Meil oli kunstikooliga väljasõit ja majutus oli mingis eriti imelikus hostelis, endises hiiglaslikus korteris, stalinistlikus või pigemini varasemas stiilis linnajaos. Tüdrukute duširuum oli millegipärast kitsas ruumis, kus täpselt duššide ees oli suur lai aken. Ei mingit kardinat kusagil – lihtsalt suurepärane vaade kõigisse ülejäänutesse kitsa siseõue ümber avanevatesse korteritesse 🙂

Ise kahjuks nii kaugele ei jõudnud, kuid kujutan ette, et kui saunaskäik kombineerida veel eelmainitud lõkke, Stromka poolt hoovava mereõhuga, ja ignoreerida alt tänavalt kostvat “olustikku”, siis on kogemus vaat et täitsa ruraalne!

Vihtlemine rehetoas Läänemaa moodi

Kevadel korraldasin muuseumis “suurt saunapäeva”, mille tarbeks sai Eesti saunakultuuri eri tahke uuritud. Teadsin muidugi ka varem, et Läänemaal eraldi saunu talude juures ei olnud, vaid et seal oli tavaks pesemiseks ja vihtlemiseks rehetuba kütta. Mismoodi see siiski täpsemalt käis, ei osanud ma kohe arvata. Tamara Habichti saunaraamatust leidsin mõned lühidad kirjeldused – võrreldes tavalise vihusaunaga tundus rehetoa leil väga lahja. MuIS’ist leidsin vaid ühe häguse pildi saunalistest.

Sellelt Ilmari Mannise fotolt nähtub, et vihtlejad seisavad reheahju ääre peal, all on valmis ilmselt pesupali enda loputamiseks. Parred on ahju poole kokku lükatud ja seal peal on puhtad õled istumiseks (parred on pärast kütmist väga tahmased).

Käisin ka ERMis korrespondentide vastuseid lugemas. Info oli küllaltki erinev – viheldud on nii parte peal kui ahju serval istudes, erilised akrobaadid on istunud ka laual, mis pandud ahju ja parte vahele (jalad pidid siis alla rippuma). Üldiselt istuti pingi peal, sest parred olid kas mustad või ahi kuum. Pesemine toimus ikkagi all reheahju ees või siis hoopis väljas. Häbelikumad on end ka ühes toa nurgas pesnud, näiteks reheredeli all. Ilmselt oleneb nii täpsem vihtlemise paik kui ka pesemise koht sellest, millise ehitusega reheahi ja tuba on. Köstriasemel ringi vaadates oli selge, et ahju peale ei ole seal kuskile ronida – kerisekivide ja seina vahel ei ole seismisruumi. Parred on ka veitsa kaugel. Seega jäi ainsaks võimaluseks panna pink ahju serva peale ja ronida sinna üles redeliga. Osades paikades käidi reheahjul vihtlemas siis, kui ahi oli leivaküpsetamiseks kuumaks köetud, teisal jälle pole neid asju kunagi omavahel ühendatud.

Uurimistöö on üks, praktika teine. A.küttis ürituse päeval reheahju, et oleks millest siiski rääkida. Külastajad said uudistada ükses kütmist (seda tegelikult ka teiste suitsusaunade puhul). Olin alguses suure suuga rääkinud, et kavatsen kindlasti reheahju peal vihtlemise järgi katsetada. Lõpuks ma selles enam nii kindel ei olnud, kuna olin angiini jäänud. Aga kui viimaks rahvas oli ära läinud ja ma A.-ga asjast rääkisin, siis ei saanud kiusatusele vastu. Võtsin rätiku, panin ukse kindlalt kinni ja ronisin ahju pääle. Oli veidi imelik seal suures avaras ruumis üksinda lae all istuda (jätsin siiski särgi selga juhuks kui keegi sisse murrab uksest), pink ka kõikus ja eriti ei julgenud väga ringi rapsida. A. tõi mulle pajast vett, viskasin leili.

Kuna rehetuba on nii suur, siis hajus kuumus muidugi ära. Teine mure ka selles, et leilisoe oli täpselt kivide kohal. Selleks, et päris head leili saada, oleksin pidanud kerise peale ronima. Kuid ka seljaga kerise poole istudes ja vett uhades sai naha märjaks! Vehkisin endale kätega sooja lähemale, jalad muidugi jäid jahedasse. Vihtlemisest ei tulnud siiski midagi välja – viht oli vana ja küljest pudenevad kuivanud lehed kerise vahel on suur no-no. Ent põhimõtteliselt oleks vihtlemine kindlasti paremini leilisooja ligi toonud. Pidin mõttes nõustuma nende kunagiste informantidega, kes muu Eesti vihusaunaga harjunutena Läänemaal rehetoas vihtlemist nii lahjaks pidasid, et suisa küla peale paremat sauna läksid otsima (nõuka ajal küll, mil juba sinnagi saunasid hakati ehitama).

A. oli ka üsna õnnelik, et saime asja ära proovida. Võib öelda – tehtud!

Haanja suitsusaunanädal

Tahtsin juba eelmisel aastal osa võtta Haanjamaal peetavast suitsusaunanädalast, kuid ärkasin planeerimisega liiga hilja. Sel aastal läks paremini – plaan valmis juba jaanuaris üheskoos muuseumi suitsusaunagängiga perekond Pallidel külas käies. Seal sai otsustatud, et peame augustis tagasi tulema, mil Pallidelgi oma saun juba valmis. H. ja K. said veel suitsusaunapäeva pileti sünnipäevakingiks, nii et minek oli kindel. Süsteem on seal säärane, et Haanjamaa pered pakuvad huvilistele võimalust suitsusaunas käia – huvilised jagatakse perede peale ära, üheskoos tehakse siis talutööd, köetakse sauna ja käiakse saunas. Meil õnnestus kambakesi ühte sauna saada, kõik tänu tublile A.-le, kelle organiseerimiseta poleks vist asi nii ladusalt läinud, aitäh!

Pulga

Suitsusaunanädal osutus minu jaoks sel korral sugugi mitte sõnakõlksuks. Päev enne väljasõitu Haanjasse pidi H. muuseumis mingile välismaa grupile näituseks sauna kütma. Kuna oli veel puhkuste tagumine ots, siis oli meid vähe tööl. Ma ei plaaninud algul üldse minna, kuid sattusin lõpuks ikkagi Pulgale. Saun oli erakordselt kuum, sest ka ilm oli väga kuum. H. pidi esmaskordselt alla vanduma ja rätiku istumise alla võtma. Väga oleks tahtnud jahutuseks tiiki hüpata, aga Härjapea tiik oli totaalselt supistunud. Õnneks jagus veidi ka külma vett pähekallamiseks. Ilm oli kena ja õhtu lõpuks osutus üks saunakaaslane mu korteriühistu juhatuse liikmeks, tuues mind ka lahkesti koju ära.

Tuulepesa, Plaksi

Järgmisel hommikul startisime vara vara Haanja poole. Jõudsime rahvamajja veel enne kohalikku rahvast ja pelgasime juba, et oleme vales kohas. Eda Veeroja rääkis alustuseks suitsusaunas käimisest Võru moodi, siis tutvustati võõrustajaid perekondi ja jagati meid ära. Sõit läks Tuulepesa talu poole Plaksi külla. Eelmisel õhtul oli neil õue peal olnud saunanädala iloõdak, nii et pererahvas oli veidi väsinud. Pererahvas oli tore, nooremapoolsed, mõlemad Haanjast pärit.Tuiasime ringi ja nuiasime tööd, aga liiga palju meil tööd teha ei tulnud. Selle asemel käisime hoopis mööda Haanjamaa tippe matkamas, mis oli väga vahva. Ilm polnud just suurem asi, kuid hea vaheldus senisele leitsakule. Sõime ühiselt, ajasime juttu ja siis oligi aeg sauna minna.

Saun oli tehtud vanadest palkidest, kuid siiski uus. Keris oli laotud tellistest, mida hoidis koos rauast raam, keskel muidugi kerisekivid ja sisseehitatud pada. Selliselt ehitatud kerist nägin järgmisel päeval ringsõidul veel mitmes äsja ehitatud saunas, paistis nagu koolkonna moodi mood. Lava oli väga suur, mahtusime sinna lausa seitsme-kaheksakesi. Algul oli leil kiire ja mahe ja H. poetas juba, et saun polevat päris see… kuni avastati, et suitsuluuk oli lahti jäänud. Pärast selle sulgemist oli olukord hoopis teine. Käisime end tiigis jahutamas, mis oli kahtlemata pool lõbust. Peremehel oli käe sees väga vinge viis lava tagumisest nurgast leili visata – mingi erilise vindiga, nii et vesi kõik keriseni jõudis. Katsetasime ka, aga tulutult.

Leili oleks seal veel päris tükiks ajaks jätkunud, aga öö tuli peale. Asutasime end minekule, enne sõime veel õhtust suppi ja peremehe palvel joonistas-kirjutas igaüks päeval meeste kokkuklopsitud uue saunapingi peale tervitused. Hiljem said need puidu sisse põletatud.

CAM00459

Pärlijõe, Savioru

Ööbimisime Pallide juures lakas. Uni maitses hea, ainult hommikul ärkasin küll vähe paistesena üles. Päev tõotas tulla soe. Olime plaaninud osa võtta ka suitsusaunanädala saunaringkäigust Plaani ümbruse saunadesse. Kihutasime mööda kurvilisi teid Saviorust Plaanile. Rahvast oli küllgi palju, kümmekond või rohkemgi autot. Kavas oli käia kaheksas saunas. Alustasime eestvedaja enda saunast Plaanil – see oli väga suur ja ka alles vastselt korrastatud saun. Tegemist ei olnud küll külasaunaga, aga arusaadavalt pidi seal käima iga kord palju rahvast – leili pole ju mõtet raisku lasta. Samal talul asus soome saun ka kohe kõrval, aga peremees vältis sellest rääkimist teadlikult. Edasi nägime ühte saja-aastast, kuid üsna viletsas seisus saunakest. Talu ise oli mahajäetud, aga peremees elas teisel pool teed. Ütles, et viimati küttis sauna kaks aastat tagasi lihasuitsutamiseks. Ülejäänud saunad oli kõik säärased keskmises korras ja kasutatavad, võib-olla veidi kõpitsemist vajavad. Ühes talus oli küll erakordselt korras saun, millel oli huvitaval kombel eesruum, mida sai magamiseks kasutada. Sealne pererahvas oli eriti eeskujulik, olid meile isegi laua katnud. Ekskursiooni jooksul kuuldud tarkusetera Haanjamaa meestelt: saarest, pihlakast ja angervaksast kokku seotud viht “paneb naised lendama”. Paraku ei õnnestunud seekord seda järgi katsetada…

Pärast ekskursioonilt naasmist käisin siis järjestikkuselt kolmandal päeval suitsusaunas. Selleks hetkeks oli ihu küll mõnevõrra hell juba. Pallidel maja veel ei ole, aga saun on olemas. Ja täitsa hea saun, siuke parajalt väike, väikse tiigikese kaldal. H. olla telefoni teel juhendanud, kuidas kerist restaureerida. Enne saunaminekut tegid mehed seal veel mingeid parandusi, et tõmme parem saaks. Leili jätkus jällegi hilisööni, kümblesime tiigis kuuvalgel ja siis jälle lakka magama.

Kolm päev järjest oli muidugi siiski veidi liig, olin väsinud lõpuks nii seltskonnast kui ka leilitamisest, nii et hea oli koju tagasi jõuda.

Lähemalt suitsusaunanädalast http://www.savvusann.ee/index.php/et/

Kalma saun

http://www.kalmasaun.ee/

Kalma saun oli üks ammune mõte. Sõbrad kalamajakad on sel teemal juba korduvalt mõtisklenud – et mis seal ikkagi sees on. On pakutud, et saun on üldse kinni või et seal tegeledakse asjadega, millega saunades tegeldi keskajal… Siis muidugi spekulatsioonid selle üle, milline on Kalamaja avaliku sauna interjöör. Minul kangastuvad märksõnaga “avalik saun” kohe Jannseni sauna kivipingid ja metallkausid. K. pakkus jälle, et seal peavad vähemalt olema kullast basseinid, arvestades, mis klientuuri uksest teinekord väljumas on nähtud.

Kuna D.-l oli tulemas sünnipäev, siis otsustasime ta sünnipäevapeo eelse üllatusena sauna viia. Algul luiskasime, et meil on ta kavas matkale viia – võtsime isegi suured seljakotid pettemanöövriks kaasa. Muuseumis sai tal silmad kinni seotud ja avatud alles sauna eeskojas. D.oli veidi desorienteeritud, kuid jagas fuajeesse sisenedes kohe ära, millega tegu – õnneks talle meie üllatus meeldis (erinevalt udujutust matkale minna).

Kalma saun on Tallinna vanimaid siiani tegutsevad saunasid – ehitusaasta 1928 on ta tänaseks ka kultuurimälestiste registrisse upitanud. Fuajees on säilinud mõningaid originaalelemente, kuid nii meie kergenduseks kui pettumuseks on saunaruumid modernselt renoveeritud. Saunamees tervitas meid väga sõbralikult ega teinud teda ka tõredamaks meie eht-turistilik käitumine. Pilet on huvitaval kombel naistele kaks eurot soodsam kui meestele (6/8), kuid teati rääkida, et meestel on kaks erinevat leiliruumi, sh üks puuküttega. Ostsime ka värske viha ja suundusime sauna!

Võrdlus Jannseni saunaga on üsna kohane, sest ka Kalma saunas on väga palju sarnast – puukappidega riietusruum, kivipinkidega pesuruum. Kapi avamiseks siiski saunanaisele hüüdma ei pidanud ja pesukausid olid plastikust. Ehkki pesuruum oli suhteliselt alles renoveeritud, siis riietusruumis oli röögatu ja veidi naeruväärne 90ndate kamin, linoleumist ja lakkpuidust seinadest rääkimata.

Saun on valge ja ruumikas, rahvast ei olnud ka kuigi palju. Et väljas valitses sel hetkel veel kuumalaine, jäi leilivõtmine vähemalt mul üsna lühikeseks. Elektrikeris oli puupingid nii kuumaks kütnud, et seal ei saanud õieti jalgugi maha panna. Õnneks sai pärast kohe pesuruumi pisikesesse basseini hüpata – see oli täitsa ootamatu luksus.

Arutasime isekeskis, et kes ikkagi tänapäeval säärastes avalikes saunades veel käivad. Kalamaja on ilmselt küll ka üks neid paiku linnas, kus pesemisvõimalus osades majades puudub, mistõttu see võib paljudele olla ainsaks kodulähedaseks pesupaigaks. Kui tundus, et pärastlõunasel ajal oli seal siiski ka neid, kes lihtsalt mõnu, mitte vajaduse pärast olid tulnud (hind on iganädalaseks saunaskäiguks ka veidi krõbe). Riietuskappe oli üsna vähe, nii et võimalik, et meie ekskursiooni tõttu jäi mõni püsikunde ukse taha ootama. Segasime vist oma elevil olekuga nii mõnegi eakama saunalise rahulikku saunaskäiku, kuid kõik olid siiski sõbralikud. Mind hämmastas ainult üks ema, kes oma umbes kolmeaastase lapse üksipäini basseiniäärele kõlkuma jättis – isegi täiskasvanu jaoks oli see üsna ebameeldivalt kõrge ronimine.

Vihtlemisest loobusin ka, sest leiliruumis oli tõesti kuum. Pärast libistasime riietusruumis kamba peale ühe õlle ära ja olime endaga rahul. Oli meeleolukas ja tore saunaskäik – Kalma sauna julgen soovitada! D. pakkus pärastpoole järgmisteks saunakekskursioonideks hopis eksootilisemaid variante – Tuulemaa tänava sotsiaalmaja sauna ja veel mingit Telliskivi kandi sauna. Pakuks, et nende saunade odava hinna tõttu on seal hoopis rohkem ahhetada ja ohhetada…

Elagu avalikud saunad!

107ndast alustades – saun Uues Maailmas

Esimene sissekanne tuleb sauna kohta, mis on minu isiklikus ja enamjaolt täiesti ebakronoloogiliselt kujunenud nimekirjas 107. Kuna seal saunas istudes ütlesin kõva häälega välja, et peaks saunadest blogi pidama hakkama, siis on igati loogiline, et see Uue Maailma vaiksel hoovipealsel asuv saun esimese au osaliseks saab.

Sattusin sauna veidi juhuslikult, ent nagu tavaliselt, ei saanud sauna-hasardist kantuna leilis käimata jätta. Eriti kui tegemist on säärase armsa linnakärast eemale romantilisesse õuekesse peitunud saunaga saja-aastase linnamaja hoovis. Kui enamasti on Uue Maailma kruntidel tänava ääres kortermaja, nagu neid sadakond aastat tagasi oli kombeks ehitada, siis selle krundi peal on ainult nö vana maja keset aeda. Saun pole mõõtmetelt teab mis suur – ent see eest lausa neljaruumiline! Esik, pesuruum ja leiliruum on küll üsna tillukesed, lavale mahtusime kahekesi korraga. Puhkeruum uhkeldab kaminaga. Sauna praegune peremees oli tükk aega jõude seisnud saunaruumi tühjaks teinud, kerisel kive vahetanud ja vist ka muud nipet-näpet korda teinud. Leil oli mõnus – ehkki nagu L. ütles, siis sai leiliruumi ventilatsioon veidi liiga hea tehtud – leil läheb kiiresti välja. Isiklikult mul ei ole selle vastu midagi, sest mulle meeldibki kiire ja äkiline leil, ainult küttepuid kulub ilmselt palju.

Tuleb tunnistada, et Tallinnas ei ole ammu tavalises kodusaunas käia saanud. Hoovipealsed saunamajakesed on pigem eramajaelanike rida, ju vist selle päras! 🙂

Sada sauna

Tere!

See on üksnes väike sissejuhatus loodetavasti pikale saunajuttude rivile. Aastaid tagasi alustatud mälestusnimekiri saunadest, kus elu jooksul on saanud leili võtta kasvas märkamatult sajani ja rühib sealt vaikselt ent kindlalt edasi. Aeg on järgmised sada sauna kirja panna, talletada oma mälestusi ja jagada mõtisklusi saunaskäigust. Sekka mälestuskillud senistest saunaskäikudest.

Sada sauna

Tere!