Vihtlemine rehetoas Läänemaa moodi

Kevadel korraldasin muuseumis “suurt saunapäeva”, mille tarbeks sai Eesti saunakultuuri eri tahke uuritud. Teadsin muidugi ka varem, et Läänemaal eraldi saunu talude juures ei olnud, vaid et seal oli tavaks pesemiseks ja vihtlemiseks rehetuba kütta. Mismoodi see siiski täpsemalt käis, ei osanud ma kohe arvata. Tamara Habichti saunaraamatust leidsin mõned lühidad kirjeldused – võrreldes tavalise vihusaunaga tundus rehetoa leil väga lahja. MuIS’ist leidsin vaid ühe häguse pildi saunalistest. 

vihtlemine reheahjul

Sellelt Ilmari Mannise fotolt nähtub, et vihtlejad seisavad reheahju ääre peal, all on valmis ilmselt pesupali enda loputamiseks. Parred on ahju poole kokku lükatud ja seal peal on puhtad õled istumiseks (parred on pärast kütmist väga tahmased). 

Käisin ka ERMis korrespondentide vastuseid lugemas. Info oli küllaltki erinev – viheldud on nii parte peal kui ahju serval istudes, erilised akrobaadid on istunud ka laual, mis pandud ahju ja parte vahele (jalad pidid siis alla rippuma). Üldiselt istuti pingi peal, sest parred olid kas mustad või ahi kuum. Pesemine toimus ikkagi all reheahju ees või siis hoopis väljas. Häbelikumad on end ka ühes toa nurgas pesnud, näiteks reheredeli all. Ilmselt oleneb nii täpsem vihtlemise paik kui ka pesemise koht sellest, millise ehitusega reheahi ja tuba on. Köstriasemel ringi vaadates oli selge, et ahju peale ei ole seal kuskile ronida – kerisekivide ja seina vahel ei ole seismisruumi. Parred on ka veitsa kaugel. Seega jäi ainsaks võimaluseks panna pink ahju serva peale ja ronida sinna üles redeliga. Osades paikades käidi reheahjul vihtlemas siis, kui ahi oli leivaküpsetamiseks kuumaks köetud, teisal jälle pole neid asju kunagi omavahel ühendatud.

Uurimistöö on üks, praktika teine. A.küttis ürituse päeval reheahju, et oleks millest siiski rääkida. Külastajad said uudistada ükses kütmist (seda tegelikult ka teiste suitsusaunade puhul). Olin alguses suure suuga rääkinud, et kavatsen kindlasti reheahju peal vihtlemise järgi katsetada. Lõpuks ma selles enam nii kindel ei olnud, kuna olin angiini jäänud. Aga kui viimaks rahvas oli ära läinud ja ma A.-ga asjast rääkisin, siis ei saanud kiusatusele vastu. Võtsin rätiku, panin ukse kindlalt kinni ja ronisin ahju pääle. Oli veidi imelik seal suures avaras ruumis üksinda lae all istuda (jätsin siiski särgi selga juhuks kui keegi sisse murrab uksest), pink ka kõikus ja eriti ei julgenud väga ringi rapsida. A. tõi mulle pajast vett, viskasin leili.

Kuna rehetuba on nii suur, siis hajus kuumus muidugi ära. Teine mure ka selles, et leilisoe oli täpselt kivide kohal. Selleks, et päris head leili saada, oleksin pidanud kerise peale ronima. Kuid ka seljaga kerise poole istudes ja vett uhades sai naha märjaks! Vehkisin endale kätega sooja lähemale, jalad muidugi jäid jahedasse. Vihtlemisest ei tulnud siiski midagi välja – viht oli vana ja küljest pudenevad kuivanud lehed kerise vahel on suur no-no. Ent põhimõtteliselt oleks vihtlemine kindlasti paremini leilisooja ligi toonud. Pidin mõttes nõustuma nende kunagiste informantidega, kes muu Eesti vihusaunaga harjunutena Läänemaal rehetoas vihtlemist nii lahjaks pidasid, et suisa küla peale paremat sauna läksid otsima (nõuka ajal küll, mil juba sinnagi saunasid hakati ehitama).

A. oli ka üsna õnnelik, et saime asja ära proovida. Võib öelda – tehtud! 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s